Kasvatus ja aretus - kas saladus või teadus?

15.-16. aprillil korraldas Lõuna-Eesti Koertekeskus nii Tallinnas kui Tartus kasvatajatele mõeldud aretusteemalise seminari. Lektoriteks oli palutud Marja Talvitie ja Markku Santamäki Soomest - mõlemad tuntud ning tunnustatud välimikukohtunikud ning kasvatajad.
Alljärgnev on kokkuvõte Tallinnas toimunud loengust.

Aretuse asemel peaksime rääkima tõugude säilitamisest
"Algupäraselt on igal koeratõul olnud mingi kasutuseesmärk", rõhutas Marja Talvitie loengupäeva alustades. Tänapäeval ei pöörata sellele, mis otstarbel vastav koeratõug kunagi loodud sai, enam nii palju tähelepanu - kui paljud inimesed on üldse tuttavad oma lemmikkoeratõu ajalooga?
Tänapäevane koer on inimese poolt "loodud", looduslikust valikust ja sellest, et vaid parimad saavad paljuneda, siin enam rääkida ei saa. Marja arvates on hetkel aretuses juba liiga kaugele mindud ning aretuse asemel tuleks hakata rääkima koeratõugude säilitamisest.
Tõustandardi lugemine on mõttetu, kui ei teata tõu algset eesmärki ja kasutust. Inimene armastab liialdusi, on Marja Talvitie oma kohtunikupraktikas märganud. Koerte puhul väljenduks see selles, et mida raskem, mida pikakarvalisem, mida suursugusem, mida suuresilmsem … seda ilusam. Näiteks toob ta pikakarvalise collie. Kas näituseringis esitatavat kaunist pikakarvalist looma saab enam panna karja ajama? Kujutan elavalt ette, milline see collie peale kõrge rohuga heinamaal jooksmist välja võiks näha ja omaniku nahas, kes need takjad ning rohuebemed karvast välja peab saama, ma küll olla ei tahaks. Sellisena, nagu teda praegu näituseringis esitatakse ning ka paljudes kennelites aretatakse, ei suuda koer enam tööd teha. Või siis teise näitena ðoti terjer, algne rotipüüdja keldrites ning laevadel, on tänapäevases versioonis liiga madalaks aretatud, nii et koeral on raskusi liikumisega ja isaskoertel võib esineda raskusi emase paaritamisel (siit jääb ainult edasi mõelda, mis selliste koertega loodusliku valiku seadustest lähtudes juhtub).

Koera tüüp = anatoomia + iseloom
Koera ei saa hinnata pelgalt tema ilusa välimuse järgi, tema iseloomuomadused peavad olema sellised, et koer oleks ka kasutuseks sobiv.
Aretuses tuleb kindlasti meeles pidada kahte asja - tõu kasutuseesmärki ning seda, milline on selleks kasutuseesmärgiks sobiv anatoomia.
Näiteks takside puhul on suuruse määramisel oluline rinnaümbermõõt, mitte turjakõrgus, sest taks peab mahtuma urgu ja ei tohi olla selleks liiga suur. Paljudel tõugudel on aretuses jõutud selleni, et reaalselt tööks kasutatava ning näitustel esineva koera välimus on väga erinev - võib lausa rääkida erinevast tüübist.
Soomes on algupärastelt tõugudelt kogu aeg nõutud nii välimikku kui tööomaduste olemasolu, sellepärast pole tekkinud ka eristumist töö- ning näitusekoerteks. Kuidas selline tüüpide lahknemine siis ikkagi juhtub? Enamasti antakse nn töökoerte aretuses heade tööomadustega isendile välimikus esinevad puudused andeks, aga kui neid koeri samadel põhimõtetel edasi aretada, siis hakkavad need puudused võimenduma.

Koera hinnatakse liikumisel
Hea esitamisega on võimalik varjata seisva koera puudusi, kuid seda on väga raske teha liikuval koeral.
Koerte liikumist võib norralase Olaf Roig'i järgi jagada 3 tüüpi:
1. traavija - pikema keha ja heade nurkadega, liikuvad koerad. Kestval liikumisel on need koerad vastupidavad (näiteks saksa lambakoer, pikakarvaline collie, dalmaatsia koer, soome hagijas - ehk karja ajavad ning osad jahikoerad)
2. galopeerija - nelinurkse kehaplaaniga, kõrgejalgsed, mitte nii hästi nurgistunud kui traavijatüüpsed koerad. Lühemaajalisel liikumisel väga kiired koerad (dobermann, hurdad, soome püstkõrv - tõud, kellelt nõutakse kiirust)
3. Jõutüüp - ümara kehakujuga, tugevad ja jõulised nn. võitluskoerad (inglise bulldog - neilt nõutakse ainult jõudu)
Nende kolme põhitüübi vahel võib ära jagada kõik koeratõud ning seeläbi ka nende algsetest aretuseesmärkidest aimu saada. Loomulikult on olemas ka segatüüpe: jõud ja kiirus (norra hall põdrakoer, bouvier), jõud ja vastupidavus (Kesk-Euroopa valve- ja karjakoerad).
Liikumisel näeb koera mõõtsuhteid, piirjooni ning temperamenti. Saba on üks, mis näitab koera iseloomu. Reeglina liigub hea kehaehitusega koer ka hästi, kuid hea liikumine või õigemini selle puudumine, võib olla seotud ka koera vanusega. Kutsikaohtu koeral, kel luustik-lihastik veel arenemas, ei pruugi lõplik liikumine veel paigas olla.

Aretuses ei tohiks kasutada selliseid loomi, kellel on probleeme igapäevaelus hakkamasaamisega
"Aretustöös tuleks mõistus ja tunded lahus hoida", rõhutas Markku Santamäki oma loenguosa alguses. Oma koer on alati kõige armsam ning tema puudused ei tundu nii suured ega olulised, kuid aretustööd halva materjaliga alustada ei tohiks. Aretustöös edasiminekuks peab olema silme ees kogu tõu olukord, mitte ainult oma koerad.
Koera omadustest on olulisimad iseloom, tervis ja normaalne paljunemine! Aretuses on oluline võimalikult täpselt teada saada, millised on meie koera geenid (genotüüp). Paraku ei ole seda alati võimalik silma järgi teha, sest kõik geenid ei pruugi "välja paista" ehk koera välimikus (fenotüübis) näha olla.
Kasvajatate ja koolitajate oskused ei pärandu! Ehk siis koolitustulemuste tagant tuleb üles leida koera iseloomuomadused, koolitatavus, õppimisvõime.

Aretus ei ole kutsikate tegemine või üksikute supereksemplaride saamine!
Aretuses kasutatakse reeglina tõu keskmisest tasemest paremat koera, kuid vältida tuleks nn. sugumatadooride kasutamist. Kui ligi kümnendik ühel aastal sündinud kutsikatest on ühe isase järglased, siis kasutatakse seda isast ilmselgelt liiga palju!
Oluline on ka see, et meil oleks aretuses võimalikult palju erineva geneetilise taustaga eksemplare - ehk varieeruvus peab olema võimalikult suur.
Sugulusaretus (inbreeding - kutsikate ema ja isa sugupuus on üks või mitu ühist esivanemat, mida lähemal ühine esivanem pesakonna vanemale on, seda lähedasem on inbreeding) seab omad ohud - igal koeral on genotüübis selliseid probleeme, mida inbreeding võib esile tuua. Indiviidi seiskohalt on vähem ohtlik nn. kauge inbreeding, kus ühine esivanem on sugupuus mitmed põlvkonnad tagasi olnud.

Kuidas leida pärilikult parimad koerad, keda aretuses kasutada?
Soomes on selleks kasutusele võetud BLUP (best linear unbiased prediction) indeks - seda kasutatakse selleks, et määrata kindlaks koera aretusväärtus mingi uuritud omaduse suhtes. Soomes arvutatakse indekseid puusa- ja küünarliigeste düsplaasia ning Soome Hagija Tõuühingus (Suomen Ajokoirajärjestö) arvutatakse indekseid ka tõu jahipidamisomaduste jaoks.
Indeksi arvutamisel üritatakse keskkonna mõjud tulemustele arvutuste abil elimineerida, arvesse võetakse ka kõikide sugulaste andmed (BLUP-indeks arvutatakse ka koertele, kel ei ole näiteks terviseuuringuid veel üldse tehtud - indeks antakse sugulaste tulemuste järgi). Indeksid arvutatakse tõukohaselt, seega pole erinevate tõugude indeksid omavahel võrreldavad. Arv 100 on indeksi puhul keskmine, sellest suuremad indeksid näitavad paremaid omadusi ning väiksemad halvemaid, nii et pesakonna keskmine pärilikkus (vanemate indeksite summa jagatud kahega) võiks olla üle 100. Indeksid on ka pidevalt muutuvad, neid arvutatakse ümber, kui on ilmnenud uusi tulemusi (näiteks koeral on järglased ning ka neid on uuritud või saadakse juurde uusi sugulaste tulemusi).
Loomulikult ei ole ka indeksi järgi aretamine see ainuõige vahend, sest 100% kindlust pole veel saadud erinevate omaduste pärilikkuses, samuti ei saa olla 100% kindel kasutada olevates andmetes (tulemuse puudumine on ka tulemus!). Sisse toodud koerte kohta on andmed sageli väga puudulikud või puuduvad üldse, samuti ei esitata kõiki uuringute tulemusi (eriti halbu).
Kuid indeks on seda kindlam, mida rohkem sugulasi on uuritud.

DNA-uuringud - koerte aretuse argipäev
DNA uuringute abil, mida koertele üha rohkem teostatakse, on võimalik teha pärilike haiguste diagnostikat (koertel on üle 400 päriliku haiguse ning nende hulk kasvab), määrata koera põlvnemist, uurida populatsiooni pärilikku varieeruvust ning koeratõugude ajalugu.
Aretuse seisukohalt on kindlasti väga oluline põlvnemise tuvastamine, sest vale isadus lööb jalad alt kõikidel aretusplaanidel.
Soomes on nüüd lubatud ka see, et emast paaritatakse ühel jooksuajal mitme erineva isasega, isadus tuvastatakse DNA testiga ning selle järgi saavad kutsikad ka tõutunnistuse. See on eriti oluline just väikesearvuliste tõugude puhul, kus geneetilist mitmekesisust on raske säilitada.

Mida kokkuvõtteks öelda? Aretus ei tohiks kindlasti olla salateadus vaid võimalikult aus ning avalik. Teaduse edusammud (DNA-analüüsid, BLUP-indeksid) tuleb aretusvankri ette rakendada. Tänases infoühiskonnas on kasvatajal ehk kergem sobivaid aretusvalikuid teha, kuid lihtne pole see kindlasti ning tagasilöökide eest pole keegi kaitstud. Kasvatus ja aretustöö vajab lisaks kriitilisele meelele ning teadmistele ka õnne.

Loengut käis kuulamas
Vilve Roosioks

artikkel on ilmunud ajakirjas "Koer" 2/2006